veebr 09
10
Kui kuulikindel sa oled?
Mina olen suhteliselt kuulikindel. Esiteks tähendab see seda, et ainukene kuul, mis mind tabanud on, lasti kogemata, minu enda käega minu sisse. Relvatoru ees on seistud mõned korrad. See kõik aga ei oma mingit tähtsust.
Hoopis olulisem küsimus on järgmine…
Oled sa kunagi mõelnud, miks sa aeg – ajalt haige oled? Surmväsinud? Tüdinud? Väsinud kogu ümbitsevast jamast? Stressis?
Kui oled, aga vastust ei tunneta, siis oled ehk õigel teel, aga mitte veel kohale jõudnud. Kui mõelnud ei ole, siis on sul lihtsalt pikem tee käia.
Vaatasin hiljuti internetist videomaterjali inimeste siseorganite ja veresoonte seisukorra kohta. Äärmiselt jõhker vaatepilt. Umbes sama jõhker võrdlus, kui võrrelda suitsetaja ja mittesuitsetaja kopsupilte.
Ja tegemist EI olnud inimestega, ks oleksid end meelega mürgitanud! Nende ainukene patt oli selles, et nad ei mõelnud, mida nad oma suhu lubavad. Söök ja jook.
Inimene läheb poodi, ostab süüa ja juua. Sööb ja joob. Ja on järjest haigem nii keha, kui meele sees.
Ja siis läheb ta arsti juurde ja ütleb – Appi – ma ei tunne end hästi! Tundub, et see inimene ei tunne end üldse. Või on tal ettekujutus, et ta on kuulikindel, mida ta loomulikult ei ole.
Kust ja miks nad võtavad, et keha kannatab kõike? Hoolimata infost, mis ei ole varjatud, söövad ja joovad inimesed ikka lolli järjekindlusega nii, et kui nad veel ei ole haiged, siis kohe varsti nad on. Ja siis nad arvavad, et lähevad perearsti juurde, kes nad võluväel (hoolimata nende igapäevasest vastutöötamisest) terveks, rõõmsaks ja õnnelikuks läbi imetableti võtmise terveks teeb.
Hämmastav! Vaat see on platseebo! Targad, haritud ja väidetavalt eneseteadlikud inimesed lähevad arsti juurde, et tulla tagasi retseptiga, mis muudab nende elu kohe kiiresti jälle selliseks, milline see oli ehk aastat 10 – 15 tagasi. Targad, mõtlevad inimesed. Jah.
Miks siis meile tundub, et oleme kuulikindlad?
Eks vist selle tõttu, et meile on seda lubatud. Selline mulje igatahes jääb.
Reklaamitakse asju, mis on “seksikad”, “vinged” ja “vajalikud”. Aga mille ja kelle jaoks? Kas nende rahustamiseks, kes vaatavad põlegava pilguga nende poole, kelle ei ole viimaseid moeröögatusi? Tule Andrus appi!
Mina ei ole kuulikindel. See ei takista mind kuidagi oma mõttemeelt ja tajumist võimalikult tervena hoidmast.
Eks ütle ju vanasõnagi, et “Kes lasteaias ei õpi, see keskkoolis ei tea!”
Terviseks!
