märts 09
26
16-ndal sajandil elas astronoom, nimega Johannes Kepler, kes väitis oma raamatus “Harmonices mundi”, et inimesed on võimelised kuulma tähtede muusikat. Loomulikult peeti mehikest hulluks.
Vastavalt tunnustatud teaduslikule dogmale, toimus muusika loomine väljaspool tsiviliseeritud maailma rangelt reglementeeritult, kasutades harfi ja eriti pidulikel / tähtsatel puhkudel pasunate puhumise teel. Aeg-ajal esines ka inglite korrastatud koorilaulu.
Aastal 1993, said Hulse ja Taylor Nobeli preemia kaksikpulsarite avastamise eest.
Pulsarid saadavad impulssidena välja elektromagnetlaineid. Kui nüüd need raadiovastuvõtjaga kinni püüda on kuulda helisid. Ja mitte suvalist staatilist müra, vaid moodustub kindel ja moduleeruv helimuster.
Kui rakendada harmoonilist analüüsi, ehk siis helilainete sageduse ja faasinihete matemaatilist analüüsi, siis on võimalik nende helilainete põhjal moodustada hologramm. Ja hologramm on vaadeldav ja analüüsitav. Täpselt samamoodi, kui hologramm, mis on koostatud näiteks sümfooniast.
Või minugipoolest kasvõi raske rocki madalsageduslikust intensiivsest helipildist.
Aga ma ei kirjuta seda mitte selle tõttu, et olen käinud kunagi Laste Muusikakoolis, vaid põhjus on muus.
Juttu tuleb hoopis magnettomograafiast, veest, hologrammidest ja laineteooriast. Esmapilgul seost ei paista.
MRI piltide tegemise edukus sõltub aparaadi võimest organismis leiduvat vett üles leida. Ajupildi puhul peab aparaat üles leidma KÕIK üle aju laiali pillutatud veemolekulide tuumad. Ja et prootonid pöörlevad eletriväljas nagu pisikesed magnetid (jah inimene toodab elektrit), siis antakse välise magnetväljaga neile lihtsalt hoogu juurde. See teeb nad kergemini märgatavaks.
Piisava intensiivsuse juures suudab aparaat näha neid kiiresti pöörlevaid “vurre” ja nende tõttu ka kõiki veemolekule, mille baasil saab koostada aju pehmetest kudedest pildi. Nimetagem seda tinglikult magnet-hüdrolokatsiooniks.
Prootonite tantsu tõttu vesi keema ei lähe, aga aju elektrokeemiline tasakaal saab häiritud.
Kui nüüd väline magnetväli nõrgeneb, siis hakkavad mõjutatud molekulid kiirgama, sest aeglustudes vabaneb neist kiire võnkumisega tekkinud energia.
Seda kiirgust saab omakorda kinni püüda ja salvestada ning selle põhjal saab moodustada hologrammi mõjutatud kehaosast. Ja hologrammi saab peensusteni uurida.
Seda tehnikat nimetatakse kvantholograafiaks ja selle tehnika sisu on uurida igasuguste objektide nullpunktivälja kvantfluktuatsioone, mis kannavad endas kogu infot uuritava objekti kohta.
Kasutades kvantholograafiat saab seega täieliku info uuritava kohta. See ei ole seega mitte küsitava täpsusega pilt, vaid infomaatriks, mis sisaldab kogu infot, mida uuritav objekt endas sisaldab. Aju puhul sisaldab hologramm mitte ainult ülevaadet pehmetest kudedest ja aju närvivõrgustikust, vaid ka kogu muu ajuga seotud info. Kaasaarvatud mälu.
Meditsiini seisukohalt on see muidugi tohutu läbimurre, aga n.ö. kodanikuprivaatsuse koha pealt vaadatuna oleks sellise info valdamine ja haldamine meditsiiniväliselt üsnagi karm muutus meie ühiskonnas.
Ülalkirjutatud oli ainult üks näide, kuidas kompleksse adaptsiooniga saavutada suuri läbimurdeid teadmiste suurendamiseks ja nende kasutamiseks nii suureks heaks kui halvaks.
Olge terved!
_______________
VCZCNBRG
