apr 09
3
Ehk munitsipaalsete veetorude puhtusest
Toredal valimiseelsel ajal, mil ajakirjandus on alustanud Tallinna Vee materdamist, tahaksin ma kirjutada mitte röövkapitalismist või ülikasumitest, vaid asjast, mis puudutab meid igapäevaselt.
Selleks on meie joogiveetrasside puhtus. Pean silmas neid magistraaltorusid, mille vahendusel jõuab joogivesi meie kraanidesse.
Kui eramajade omanikud reeglina teavad, et nende puurkaevust tulev toru vajab pidevat puhastamist, siis kortermajade elanikud seda millegipärast endale ei teadvusta.
Aga peaksid, sest kui eramajas on kaevust majani jõudev toru reeglina lühike, siis linnas on see toru teinekord kümneid kilomeetreid pikk. Lisaks on magistraaltoru suurema läbimõõduga ja selle tõttu ka suurema sisepinnaga. Ja suurem sisepind on suuteline ka suuremas koguses mustust, kemikaale ja baktereid ning vees elavaid organisme endaga siduma.
Mõnda aega tagasi kirjutasin “Kvaliteetveest Tallinnas” kus avastasin, kuivõrd drastiliselt muutub vee kvaliteet korrusmajas, kui võtta majja sisenevast torust välja tavaline sõelfilter, mis takistab muda ja liiva sisenemist maja torustikku. Inimesed pesid koheselt oma ilusa valge pesu halliks ja kraanist hakkas tulema mingit ebamäärast sodi.
Kuidas siis puhastada neid magistraaltorusid, et nad samuti puhtaks saaksid? Kuidas puhastada 60 aastat vana magistraaltoru, mille sisepinnale on tekkinud selline “kultuurikiht”, milles vohab ja kihiseb mõnus veeelu?
Ega vist eriti saagi, sest ei ole parimagi tahtmise juures võimalik trassi iga 100 m vahemaa järel survepesuga töödelda ja lisaks keemiliselt puhastada, et kõigest, mida me jooma ei peaks, vabaks saaks. Kõige tulemuslikum oleks loomulikult torud välja vahetada, aga…
Kaevus võib vesi olla puhas. Peale veepuhastusjaama on vesi samuti puhas. Aga edasi???
Kuniks selleni jõutakse, võiksid mõtlevad inimesed hakata end kasvõi oma maja ja korteri piires kaitsma selle kahjuliku ballasti eest, mida nad tellinud ei ole, aga maksavad sellest hoolimata.
Terviseks!
