apr 09
9
Sõltuvus puhtast veest
ehk
Kuidas organism tunnetab vee kvaliteeti
Kui organism on harjunud puhta veega siis muutub ta tundlikuks joodava vee kvaliteedi suhtes. Kui olete harjunud jooma puhast kaevuvett, siis te enam vabatahtlikult porist lombivett juua ei soovi.
Kuna olen vastu võtnud otsuse juua ainult puhast ja tervislikku vett, olen seda ka tegelikult teinud. Selle tõttu on paranenud lõhna- ja maitsemeel selle piirini, et tunnetan selgelt, kas söök-jook on puhas ja tervislik.
See on samas hea ja halb. Halb on see siis, kui söödav-joodav ei ole puhas, aga sööma-jooma peab.
Kui väljas süües näiteks toidu juurde tellida harjumuspärane klaas vett, siis taban end tihtipeale sellelt, et tahaks selle vee välja sülitada. Et mitte matslikult käituda, olen seni suutnud esimese lonksu alla neelata, aga ülejäänud klaasitäis jääb reeglina puutumata.
Mõnes mõttes on see halb. Alati ei ole võimalust puhta vee pudelit kaasas tassida, aga vett on organismile regulaarselt vaja.
Kui nüüd keegi arvab, et olen peast segaseks läinud, siis proovigu ise juua kaks nädalat toatemperatuuril seisnud vett peale puhta kaevuvee joomist.
Selline maitsevahe on ioniseeritud puhtal veel võrrelduna plastpudeli veega.
Kui aga janu on siis tuleb juua.
Probleem on lihtsalt selles, et ma tunnetan selgelt, et vesi ei ole puhas.
