apr 09
17
See postitus tuleb erinev tavapärasest mõtteväljendusesst.
Mida me ei suuda?
Igapäevaselt antakse meile märku, et me sõltume paljudest asjades, ilma milleta meie elu ei edene. Uudised, vestlussaated, õpetuslikud sarjad, seebid…
Meeletu MÜRA!
Ja mingit kasu (vähemalt minule näha ei ole).
Oma elatud aja vältel olen tihtipeale läinud kaasa mitmete pakutud “lahendustega”. Üks lubab lamedamat kõhtu ja teine kinnitab, et “valgustatus” saabub vältimatult peale “selle” programmi läbimist.
JAMA!
Alles “kõrges vanaduses” olen tasapisi hakanud mõistma pisut paremini seda maailma, mis meid siin ümbritseb.
See, et mõnigi meist abi leiab pakutud tehnikatest on tervitatav ja hea. Ausalt.
Minu areng suunab minu eluenergiat huvitaval kombel raamidest välja.
Seletan…
Kui avastasin enda kaoks aluselise ioniseeritud vee, siis võtsin seda, nagu vahendit (oma toonase elustiili juures) olla tervem. Eesmärk sai saavutatud.
Mingil ajal (umbes 5 kuud hiljem) märkasin, et minu ajutegevus on “täistuuridel”. Nüüd pean rõõmu ja kurbusega tõdema, et olen jõudnud murdepunkti.
Siin on 2 võimalust:
1) Eitada sündinut või
2) Minna vooluga kaasa ja tunda sellest rõõmu.
Usun, et paljudele on see kirjeldus vastuvõetamatu, sest nad ei ole n.ö. minuga samas laines. Ei hullu 
Võtame elu ehk pisut rahulikumalt. Egas ta eest jookse. Keskendume ehk sellele mis on, selle asemel, et tuult püüda?
Ja tuule püüdmisega on samuti mõistlik piiri pidada.
Minu tavapärane tasakaalu taotlemine tuli tagasi ja koputas mulle õlale.
