apr 09
24
Eks me kõik oleme kuulnud ütlemist – armasta oma ligimest, nagu iseennast.
Kerge öelda ja raske teha.
Nende ligimestega on alatasa üks igavene jama. Ei lase nad normaalset ei istuda ega astuda.
Osad ei lase tööinimestel öisel ajal rahulikult magada ja osad teevad suisa sigadusi.
Osad ligimesed on vägivaldsed ja osad on peast soojad. Osad on röövlid ja osad on valelikud. Osad on ülbed ja osad on totaalsed lambad.
Hirmus!
Mismoodi küll sihukesi armastada? Ja mida nad sellist mulle teinud on, et nad selle üldse ära teeninud oleksid?
Loogiliselt võttes ei kõlba selline õpetussõna kohe mitte üldse reaalses elus rakendamiseks. Pidevalt käib mingi madin mikro-, mini- või makromastaabis. Suur sõda Leipzigi linna all!
Väidetavalt eestlane teist eestlast siiski armastab. Kulinaarsest aspektist vaadatuna.
Eks ole söömine ju äärmiselt vajalik tegevus.
On ka üldistatud, et kõik mehed on sead.
Naiste kohta öeldakse lehm.
Rahvas on lambakari.
Naaber on tõbras.
Eestis on hea elada.
Oleme maalähedase mõtteviisiga rahvas. Poliitiline maastik on samuti looduslähedane.
Kesikuid juhib võõramaine loom Ninasarvik.
Oravad välgutavad vallatult esihambaid ja peituvad siis koheva saba taha.
Rohelised (need väikesed mehikesed) käivad ka vahest vaatamas, kuidas asjad planeedil Maa kulgevad.
Maalähedane Isamaa ja Res Contra ühing jälgib, et kõik riiklik vara ikka õigesse kohta saaks erastatud.
Kuidas saab sellist maad ja meid ümbritsevaid ligimesi mitte armastada?
Paraku on meile õpetatud, et enne tuleb teha palju rasket tööd, et armastus saaks meie ellu tulla.
Huvitav, kas see on kuidagi seotud Maslow trepiga?
Et esmalt tuleb teha silmad maas ja palehigis kõvasti tööd ja siis, kui pangalaen lõpuks on ära makstud, siis alles pensionipõlves saab võtta ette tegevuse, mis ka hingele armas oleks?
Kole väljavaade armastuse seisukohast.
Kust ma võtan aja kellegi armastamiseks, kui mul kogu aur töötegemise peale ära kulub? Ja millal ma leian aja iseenda armastamiseks ajal, mil ma künnihärjana rassin?
Raske juhus!
Ahjaa – armastus!
Mõni aeg tagasi tundsin vajadust muretseda endale väiksem infoterminal nimega pihuarvuti.
On füüsiliselt raske laia ekraaniga sülearvutit mööda ilma tassida.
Enne ostmist oli loomulikult vajalik lahendada armastuse täpse väljamõõtmise küsimus.
Kas ma armastan ennast piisavalt, et võimaldada endale seade, mis mu elu oluliselt kergemaks teeb?
Kas see tuvastamist vajav armastuse hulk on piisav, et osta korralik seade?
Äkki peaks ostma esialgu mingi hästi odava ja kasutatud variandi, mis hädapärast asja ära ajab?
Või osta ehk parim võimalik, aga kallis masin?
Nüüdseks on mul see seade olemas.
Niipalju mul armastust ikka jätkus, et ta endale võimaldada.
Kuna ma aga isiklikes prioriteetides sellist tehnikat eluks esmavajalikuks ei lugenud (vajalikuks siiski), siis hankisin seadme, millel on tõepoolest parimad omadused, aga ostetud sai ta lihtsalt soodushinnaga.
Miks?
Ma vist armastan end piisavalt, et endale halvema kvaliteediga asjade muretsemisega hilisemat muret mitte valmistada.
Ja kui ma olen oma valikutega rahul, siis on ka tervis parem. Ja tervis on kõige alus.
Kui pole tervist, siis pole ka eriti palju asju, mille nimel või mille pärast jaksaks pingutada.
Mens sana in corpore sano.
Aga armastuse suhtes kehtib vana hea ütlus “Date et dabitur vobis.” Anna ja sulle antakse. (Luuka evangeelium 6:38)
Palju rõõmu soovin ma teie ellu, sest rõõmus inimene on hea ligimesele!
