Vee kvaliteet kontrolli all

Vee kvaliteet kontrolli all – tehtud

Mõni aeg tagasi puutusin kokku paari huvitava putukaga, kes elasid Kristiines (Tallinnas) asuva korteri veefiltris. Veefilter oli sedavõrd korralik, et püüdis nad kinni ja selle tõttu joomiseks kasutatava vee hulka nad ei sattunud.
Korteri peremees seletas lahkelt, et esimene pesakond putukaid oli umbes kuu aega tagasi juba filtrist eemaldatud. See oli juba teine pesakond, mis mõnuga ringi siblis ja ei lasknud end häirida Talinna Vee lubadustest, et 90% Tallinnlastest joob väga hea kvaliteediga vett.

Vaatasin huviga Tallinna Vee kodulehte. Ilus leht muuseas.
Seal olid välja toodud vee kvaliteedinäitajad erinevate linnaosade kaupa.
Kui tavapärane klooriga mürgitamine kõrvale jätta, siis mind isiklikult pani sügavalt mõtlema vee pH tase Pirital, milleks oli kõigest 4.8.

Olgu öeldud, et tervisele kahjutu vee pH algab 7-st, mis ei ole ei happeline ega aluseline, vaid neutraalne. Vesi, mille pH on 4.8 on väga happeline ja ei ole sobiv joogiveena tarbimiseks.

Sellise vee joomine põhjustab põletikke nii siseorganites ja lihaskudedes, kui ka mitmesuguseid nahahaigusi ja allergiaid. Isegi, kui see vesi on suhteliselt puhas ei ole ta joogiveena ohutu.

Viimsi vee kvaliteeti pole vaja keeruliste vahenditega mõõtagi. Piisab sellest, kui oma nina usaldada. Ta ei ole puhas.
Nõmme vesi pole iseenesest paha, aga ka mitte eriti ohtu pikaajalisel tarbimisel. Eriti tõsi on see alla 17 aastaste tarbijate puhul, kes on enam vastuvõtlikud raadiumi ja uraani mõjude suhtes. Kusjuures Tallinna Vesi kinnitab ise, et radioaktiivset elementi uraan sisaldub ainult 0,77 kuni 1.1 ühikut liitri vee kohta. Arseeni pidi seal samuti vähe olema (0.35 – 0.82).

Järelikult on kõik korras?

Kloorist ei taha mõeldagi. Igaüks kes veekraani veepuhastusjaama läheduses lahti keerab, tunneb ise, et vett klooritatakse. Ja kloori lsatakse seda rohkem, mida hullemini veetrassid amortiseerunud on.

Eraldi teema on Ülemiste järvest üle lendavate lennukite tualettide sisu ja liigse kütuse otse vette kukutamine. Vett ju puhastatakse…

Joogivee kvaliteet Tallinnas vastab väidetavalt normidele. No jumal temaga!

Kuidas on aga lood mujal?

Selgub, et asustamata kohtade pinna- ja põhjavee seis on hea. Lisaks on palju looduslikke allikaid, mis on puhtad.

Samas ei vasta Tallinna, Kirde – Eesti ja intensiivsete põllumajandusalade keskkonnaseisund nõuetele.
Peipsi järve seisund on piiripealne ja Pihkva järve on halb.
Väga suur osa Eestist on läbi kaevandatud, reostatud või kaetud mürgise ja happelise aherainega.

Selle tõttu on põhjavesi reostatud väga suurtel aladel.

Kohtla – Järvel on meeletu mägi jäätmeid. Kiviõlis samuti. Elektrijaamadel on isiklikud (happelised) tuhamäed. Aga me ju teadsime kõik, et sealne vesi üldse juua ei kõlba.
Tamsalu kandis on mitmeid hüljatud sõnnikuhoidlaid, mis oma sisu vette lisavad. Neid on ka Käru jõe ääres ning mujalgi.

Lisame väetisehoidlad, mis on maha jäetud ja lekivad otse põhjavette.

Vääna karstiala lasti üldse kuivaks joosta, kui Angerja oja Pirita jõkke suunati. Pole vett, pole probleemi.

Tuleme korraks tagasi Tallinna kanti.

Maardus on hüljatud tööstuskombinaat, mis põhjavett lekib. Pole siis ime, et Maardu Vesi tahab Tallinnast joogivett saada.

Rae vallas on koht, kuhu kanad ja muud pudulojused viiakse, et maa nad mataks ja vesi viiks.

Kes on näinud, mis toimub Tallinnas Männiku puhkeala piirkonnas?

Kes on kursis, täpse elevhõbedareostustasemega Balti Jaama piirkonnas?

Kas Kopli tööstuspiirkonnas kasutati Nõukogude ajal keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid?

Mis te arvate, kas raudtee ja sadamate piirkonnad on reostatud või mitte?

Põhimõtteliselt võiks veel keskenduda mainitud objektidele eraldi ja lisada kümneid teisi. Aga aitab.

Kes soovib, loeb lehte. Kes mitte, võib videot vaadata.

Kraanivees elavad putukad ehmatasid tallinlast

Vesine jutt

Veest on kirjutada palju. Eks ole vesi äärmiselt oluline osa meie elust. Ilma veeta ei oleks ka meid.

Selle tõttu otsustasime välja kuulutada väikese jutuvõistluse. Teemaks on vesi.

Kui keegi soovib kirjutada oma kodukandi veest on tore. Kui keegi teab veest midagi, mida soovib ka teistega jagada on meeldiv. Kui kellegil on kogemusi, mis seonduvad veega, siis ärge häbenege – kirjutage.

Jutu formaat ei ole oluline. Oluline on see oleks  jutt veest.

Vesine jutt

Aega on kuni Jaanipäevani.

Siis läheb loosimiseks. Võitja saab endale Eestis veel avaldamata filmi, millel nimeks “Tõde eluandvast veest”, mis räägib kuidas arstide poole ravimatuks tunnistatud haigusi ravitakse. Veega.

Peale loosimist avaldame kõik meile laekunud tööd ka laiemale üldsusele lugemiseks.

Kirjatöid ootame meie Infomeilile, mille täpne aadress on meie Kontaktlehel.

Parimat!

Peldikutest

Rääkides peldikutest kerkib minu mälusoppidest üles kolm kujundit.

Esimene on Reaalkooli poisslaste wc, mis oli koristajatädi ja klientuuri katkematu kodusõja tulemusena nii üht kui teistpidi koht, kus hingata ei saanud.

Ühel puhul tabas sisenejat totaalne keemiarünnak kloorgaasi näol, mis hingamise seiskas ja kippus pildi eest tõmbama. Teisel puhul olid aroomid sellised, mis sundisid maosisu reflektoorselt kehast põgenema. Ja see nõudis uut kloorirünnakut.

Teine kujund seondub Rakvere bussijaama avaliku tualetiga aastatel 1989 – 1990. Sellest ma rohkem rääkida ei taha.

Kolmas kujund sisaldab mesilaste suminat, leebet tuult, linnulaulu ja päevinäinud kuivkäimlat, mille laudis meenutab lõvipuuri loomaaias.

Aga miks ma üleüldse peldikutest kirjutan?

Väga lihtne.

Nimelt oli mul hiljuti kaheldava väärtusega au juua kraanivett Tallinna kesklinnas. Ja automaatselt kerkisid need kujundid õõvastava selgusega minu vaimusilma ette.

Uhkemates peldikutes jookseb puhas vesi, et ära uhtuda jäägid, mida seal väljutamas käiakse.

Hoolimata aga vee kogusest jääb ajapikku torustikku kraami, mis hakkab seal oma elu elama.

Hullemal puhul ei ole vesi puhas. Siis on ka veetorud peldikulõhnalised.

Hoolimata sellest, et seal otseseid inimjääke ei ole. Küll aga on seal sellisel puhul muud jäägid, mida ka kõige aktiivsem klooritamine, happega pesemine ega muud keemia seal ei suuda eemaldada. Aitab ainult kuvalda (sepahaamer). Vanarahvaski teab, et ega samblast saia ei saa.

On üks vana lugu.

Elas kord üks sufi (Hindu müstik), kellele ilmutati, et varsti saab kõik puhas vesi maailmast otsa ja järele jäänud saastunud vesi ajab inimesed peast segaseks. Hakanud siis sufi puhast vett varuma ja teinud märkimisväärselt head tööd. Puhta vee varud olid lõpuks hämmastavalt suured.
Ega möödunudki palju aega, kui inimesed, kes saastunud vett tarbisid, hakkasid käituma, kui segased.

Või nagu Tiibeti budistlikud mungad Molotovi kokteile pildudes.
Läinud siis sufi inimeste hulka ja rääkinud neile oma ilmutusest ja sellest, mis ümberringi toimub.

Inimesed aga öelnud, et mees on peast puhta soe ja joob nähtavasti mingit saastunud vett, et ta sihukest jama suust välja ajab.
Aeg möödus. Sufi jõi puhast vett ja nägi terava selgusega, kuidas terve maailm tema ümber hulluks pöörab. Ta nägi inimeste kannatusi, mida nad iseendale ja teistele põhjustasid. Lõpuks ei pidanud sufi enam ümbritseva õuduse tajumisele vastu ja soovides piinast vabaneda, hakkas jooma sama vett, mida teisedki.

Ja hakkas temagi nägema maailma hullude silmadega ja käituma nagu ümbitsevad inimesed.

Aeg – ajalt meenus talle ähmaselt, et ta oli kunagi joonud puhast vett ja seda teistelegi soovitanud, aga ümbritsevad tegid talle selgeks, et asi on hoopis vastupidi.

Tegelikult on kõik terved ja joovad parimat vett maailmas. Ja ka sufi olevat selle tõttu terveks saanud. Ja kõik olid sellega väga rahul, sest kes taluks mingit hullu vanameest, kes pidevalt mingist puhtast ja tervisele heast veest jaurab.

Sufi hing oli märksa rahulikum. Ainult äärmiselt harva juhtus seda, et mingid segavad mälupildid korraks tema vaimusilma ette ilmusid. Selle vastu aitas ainult rohke vee joomine.

Ja nüüd on teil 3 sekundit aega aru saada, mida ma hiljuti vaatasin oluliselt kauem, kui 3 sekundit

Videomõistatus

_____________________________________________________