mai 09
5
Rääkides peldikutest kerkib minu mälusoppidest üles kolm kujundit.
Esimene on Reaalkooli poisslaste wc, mis oli koristajatädi ja klientuuri katkematu kodusõja tulemusena nii üht kui teistpidi koht, kus hingata ei saanud.
Ühel puhul tabas sisenejat totaalne keemiarünnak kloorgaasi näol, mis hingamise seiskas ja kippus pildi eest tõmbama. Teisel puhul olid aroomid sellised, mis sundisid maosisu reflektoorselt kehast põgenema. Ja see nõudis uut kloorirünnakut.
Teine kujund seondub Rakvere bussijaama avaliku tualetiga aastatel 1989 – 1990. Sellest ma rohkem rääkida ei taha.
Kolmas kujund sisaldab mesilaste suminat, leebet tuult, linnulaulu ja päevinäinud kuivkäimlat, mille laudis meenutab lõvipuuri loomaaias.
Aga miks ma üleüldse peldikutest kirjutan?
Väga lihtne.
Nimelt oli mul hiljuti kaheldava väärtusega au juua kraanivett Tallinna kesklinnas. Ja automaatselt kerkisid need kujundid õõvastava selgusega minu vaimusilma ette.
Uhkemates peldikutes jookseb puhas vesi, et ära uhtuda jäägid, mida seal väljutamas käiakse.
Hoolimata aga vee kogusest jääb ajapikku torustikku kraami, mis hakkab seal oma elu elama.
Hullemal puhul ei ole vesi puhas. Siis on ka veetorud peldikulõhnalised.
Hoolimata sellest, et seal otseseid inimjääke ei ole. Küll aga on seal sellisel puhul muud jäägid, mida ka kõige aktiivsem klooritamine, happega pesemine ega muud keemia seal ei suuda eemaldada. Aitab ainult kuvalda (sepahaamer). Vanarahvaski teab, et ega samblast saia ei saa.
On üks vana lugu.
Elas kord üks sufi (Hindu müstik), kellele ilmutati, et varsti saab kõik puhas vesi maailmast otsa ja järele jäänud saastunud vesi ajab inimesed peast segaseks. Hakanud siis sufi puhast vett varuma ja teinud märkimisväärselt head tööd. Puhta vee varud olid lõpuks hämmastavalt suured.
Ega möödunudki palju aega, kui inimesed, kes saastunud vett tarbisid, hakkasid käituma, kui segased.
Või nagu Tiibeti budistlikud mungad Molotovi kokteile pildudes.
Läinud siis sufi inimeste hulka ja rääkinud neile oma ilmutusest ja sellest, mis ümberringi toimub.
Inimesed aga öelnud, et mees on peast puhta soe ja joob nähtavasti mingit saastunud vett, et ta sihukest jama suust välja ajab.
Aeg möödus. Sufi jõi puhast vett ja nägi terava selgusega, kuidas terve maailm tema ümber hulluks pöörab. Ta nägi inimeste kannatusi, mida nad iseendale ja teistele põhjustasid. Lõpuks ei pidanud sufi enam ümbritseva õuduse tajumisele vastu ja soovides piinast vabaneda, hakkas jooma sama vett, mida teisedki.
Ja hakkas temagi nägema maailma hullude silmadega ja käituma nagu ümbitsevad inimesed.
Aeg – ajalt meenus talle ähmaselt, et ta oli kunagi joonud puhast vett ja seda teistelegi soovitanud, aga ümbritsevad tegid talle selgeks, et asi on hoopis vastupidi.
Tegelikult on kõik terved ja joovad parimat vett maailmas. Ja ka sufi olevat selle tõttu terveks saanud. Ja kõik olid sellega väga rahul, sest kes taluks mingit hullu vanameest, kes pidevalt mingist puhtast ja tervisele heast veest jaurab.
Sufi hing oli märksa rahulikum. Ainult äärmiselt harva juhtus seda, et mingid segavad mälupildid korraks tema vaimusilma ette ilmusid. Selle vastu aitas ainult rohke vee joomine.
Ja nüüd on teil 3 sekundit aega aru saada, mida ma hiljuti vaatasin oluliselt kauem, kui 3 sekundit 
Videomõistatus
_____________________________________________________
