sept 09
22
Kas kujutaksite ette, et saaksite poest ise valida puusaproteesi või hambaplommi?
Selliste toredate sõnadega algab Päevalehes täna ilmunud artikkel.
Vägisi tulevad meelde härra Proviisori õpetussõnad filmist Sügis, kus eelmainitud karakter annab nõu Abielulistes Asjades. Ja siis seda sama nõu uuesti.
Meenuvad ka sõnad filmist Reliikvia, kus otsitakse kirjasõnast vastust ühe mardika legitiimsuse üle.
Kujutage ette järgnevat vestlust:
“Kuule, Maali, kas viimases ravihulgimüüja memos oli midagi selle uue tetratsükliini derivaadi koostoimete kohta trüptamiini, serotoniini, gammaglobuliini ja tritsükliidsete antideptressantide vahel?” “Ah, et midagi oli?” “No, eks ma siis hoiatan, et kõrvaltoimed on võimalikud!”
Seda leheartiklit on täiendatud mõne asjaliku kommentaariga, aga mitte selles pole postituse iva.
On üsna selge, miks härrad ja prouad proviisorid ei soovi käsimüügiravimite levikut väljaspool nende äri. Selge on ka see, miks teine huvitatud pool seda soovib.
Üllitatud artiklis on väidetud, et apteegid on pädevad nõustama oma “kliente” ravimite toime (kaas-, kõrval-, vastutoime) osas.
See on levinud valearvamus.
Tegelikkuses puudub proviisoril vähimgi ettekujutus “kliendi” mikrobioloogilisest hetkeseisust ja tervislikust seisundist tervikuna.
See aga ei ole tegelikult nende toredate inimeste süü.
Probleem algab hoopis sellest, et arstlik kontroll ja juba eos puudulik ning keskendub inimese “ravimisele” sümtomaatiliselt ja etapiliselt.
Ravitakse konkreetset “häda” ja ei pöörata tähelepanu selle “häda” allikale ning tekkepõhjustele.
Täiesti tavaline praktika on see, et “ravitakse terveks” näiteks süda, millega rikutakse kõikide teiste organite tasakaal ja kõrvaltoimetena saavad kahjustatud maks, neerud ja hormonaaltasakaal tervikuna.
Täiesti tavaline ja aktsepteeritav (vastuvõetav) praktika.
Ja siis asutakse sama tulemuslikult ravima näiteks maksa.
Artliklis väidetakse, et …
“Proviisorid ja farmatseudid oskavad anda sellisele patsiendile, kes peab pikalt enne perearsti või eriarsti juurde saamist näiteks valu kannatama, adekvaatset informatsiooni selliste lihtsate ravimite nagu paratsetamooli või ibuprofeeni kasutamise, kõrvalmõjude, üleannustamise ohtude ja teiste ravimitega sobivuse kohta. Need esmapilgul lihtsad ravimid võivad vale kasutamise tagajärjel tekitada ohtlikke maoverejookse või maksakahjustusi. Järelikult hoiavad proviisorid ja farmatseudid ära halvasti lõppevaid juhtusid. Majanduslikus mõttes tähendab see ka rahalist kokkuhoidu erakorralise meditsiini arvelt.”…
Küsimus on aga sellest, et kust ja millele tuginedes sellist nõu antakse, kui üldse?
Kui isegi perearst ei võta vaevaks teha üldvereanalüüsi (mis midagi täpset ei näitagi, et selle alusel saaks õigesti otsustada) ega ole läbi viidud organismi üldist (ja piisava täpsusega kontrolli), et kindlaks teha nõrgad kohad, millele peab tähelepanu pöörama, siis kust peab apteeker selle info võtma, et õigeid soovitusi anda?
Ja kus, lubage küsida on kokkuhoid, kui klient peab end pidevalt eelnevate ravimite manustamisega tekkinud tervisekahjustuste ravimiseks järjest uute ja uute ravimitega jätkuvalt ravima?
Ja ikka jupikaupa, sest ravimisel keskendutakse üksikute sümptomite kaotamisele, mitte tervele organismile.
Raske on mõista, miks ei mõisteta lihtsalt tõde, et inimene on tervik ja kui tervik vajab ta terviklikku käsitlust. Või arvatakse tõemeeli, et erinevad kehaosad ja organid on autonoomsed (sõltumatud) üksused, mida saab ravida tervikust eraldi?
Aga psühhosomaatikast ehk mõni teine kord…
Mõneti kohatu võrdlus, et isegi auto mootorit ei parandata nii, et kui kütusesüsteem näiteks pumba rikke tõttu jupsib, siis lisatakse kütusepaaki raketikütust, mis küll võimsamalt toimib, aga kolvid-kepsud maalähedasele orbiidile saadab.
Kui ühte kehaorganit ravitakse teiste organite tervise arvelt, siis ei saa see mitte kuidagi hästi lõppeda. See, et keemilise kiirstimulatsiooni vältel üks või teine organ paremini tööle hakkab, on ajutine lahendus.
Veel üks kohatu, aga rakendatav võrdlus.
Kui arvuti protsessorit “tuunitakse” s.t. kiirendatakse tema algselt mõeldud kiirusest veelgi kiiremaks, siis toetatakse ALATI tugisüsteeme, milleks on arvuti puhul eelkõige jahutus, et protsessor “läbi ei põleks”.
Kui inimese keemilist tasakaalu ravimitega ühe või teise kehafunktsiooni parandamiseks “tuunitakse”, siis millegipärast tugisüsteemidele (millele vastav organ hiljem toetuma peab) ei mõelda.
Õigupoolest olen mina täiesti vale inimene “õigeid ravimeid” soovitama, sest ei tea “õiget valemit” organismi keemilise tasakaalu tarbeks.
Minu tuttav psühhiaater üritas mulle küll selgitada, et biokeemia on imelihtne ja küsimus on ravimite “välja kirjutamise skeemis ja järjekorras”, aga ikkagi ei mõistnud ma, kuidas tugevad rahustid neutraliseeritakse hiljem tugevate ergutitega, mida vajadusel toetatakse nõrgemate rahustitega, mida kombineeritakse neurostimulaatoritega, et inimene oleks konkurentsivõimeline ja efektiivne riigikodanik. Edukas ja õnnelik.
Kuivõrd inimene on end loodusest kõrgemaks tõstnud, siis peab ta nähtavasti tõepoolest tarkade nõu kuulama ja võtma õigeid tablette õiges järjekorras.
Ja siis võib ta paha kartmata süüa ja juua mida iganes, mida meie kaubandusvõrgus rangetele normidele vastavalt lahkelt pakutakse.
Olge Teiegi terved 
