sept 09
26
Eile helistas meile vanem härrasmees ja küsis nõu veeionisaatori ostmise asjus.
Iseenesest ei ole selles midagi tavatut. Ikka helistatakse ja küsitakse. Lisaks on helistamine kõige kiirem ja mugavam viis saada infot ilma seda ise otsimata ja läbi töötamata.
Kõne algus oli igati tavaline, aga alates 15-ndast sekundist tundsin vajadust istuda ja sügavalt ohata.
Põhjus on proosaline.
Nimelt käib mööda kaunist Eestimaad ringi seltkond inimesi, kes pakuvad müügiks vee filtersüsteemi ja muuhulgas ka kehvema otsa veeionisaatorit. Mitte küll kõige hullemat neist, aga siiski…
Ja küsimus ei olegi selles, mida nad pakuvad, vaid selles, kuidas seda tehakse.
Eilse näite puhul oli tegemist korteriga Tallinnas Mustamäel, kus teadupärast voolab kraanist läbipaistev ja suhteliselt puhas vesi. Vesi, mis kõlbab nii joomiseks, kui ka toiduvalmistamiseks.
Härrasmees seletas, et kaubapakkuja pani veeklaasi elektroodid ja siis muutus vesi roheliseks. Ja teises klaasis kollaseks. Ja klaasi põhja tekkis paks sade.
Kaubapakkuja olevat seletanud, et Mustmäe vesi on ebakvaliteetne ja selles leidivat hulgaliselt raskemetalle ja muudki koledat.
Ainus viis vältida enda mürgitamist ja sellele kindlasti järgnevat surma olevat osta koheselt pakutav veefiltrite süsteem ja lisada ka veeionsaator.
Pakkumine olevat ainukordne ja maksumus alla 23 tuhande krooni, mis olevat tühine hind võrreldes saadava kindlusega tervise vallas.
Sel hetkel ma tõepoolest istusin ja ohkasin. Sügavalt!
Kunagi käisid meil siin Eestimaal tegelased ühes käes Piibel ja teises Mõõk.
Mõni aeg hiljem asendas piiblit Kommunistliku Partei Manifest ja Kalašnikovi automaat.
Hetkel olid relvadeks ilusad värvilised pildid ja elektrolüüsi elektroodid. Ja sel korral olid need seda tüüpi elektroodid, mida kaasaegsetes seadmetes Ei Kasutata.
Sama hästi saaks võtta kaks grafiitpulka, lasta neile vool sisse ja vesi muutubki “imeväel” mustaks ja sogaseks.
Kusjuures – grafiitpulkade puhul on see vesi hiljem ka joomiseks kõlbulik.
Peab tõdema, et Mustmäe vesi ei ole just parima maitsega ja esineb ka sessoonset ebapuhtust. Sama saab väita terve Tallinna magistraaltrassi kohta.
Kesklinna vesi on kohati selgelt ebameeldiva maitsega.
Ometigi see vesi ei tapa ega nõua kohest ja vältimatut sekkumist. Seda vett ei pea enne joomist tingimata keetma.
Osades Tallinna piikondades on vees ka raskemetalle, aga mitte Mustamäel.
Pikaajalisel tarbimiselt oleks siiski mõistlik arvestada, et nõrgema immmunsüsteemiga inimeste ja eriti laste organismi võib koguneda kriitiline mass “veelisandeid”, mis tõepoolest tervisele mõjub.
“KOHE!” ei juhtu aga mitte kõigevähimatki. Ka Rooma linna ei ehitatud ühe päevaga.
Kui selliseid “kolle” veel näha peaks olema, siis võib helistada ja eks me siis vaatame, kuidas “Luukas õlut teeb”.
Kõigile, kelle nina alla sarnaste elektroodidega vehkima tullakse soovitan need samad elektroodid pista sinna, kus nad võiksid soodustada mõistuse tekkimist.
Olge terved ja ärge peljake!
