Kas kujutaksite ette, et saaksite poest ise valida puusaproteesi või hambaplommi?

Selliste toredate sõnadega algab Päevalehes täna ilmunud artikkel.

Vägisi tulevad meelde härra Proviisori õpetussõnad filmist Sügis, kus eelmainitud karakter annab nõu Abielulistes Asjades. Ja siis seda sama nõu uuesti.
Meenuvad ka sõnad filmist Reliikvia, kus otsitakse kirjasõnast vastust ühe mardika legitiimsuse üle.

Kujutage ette järgnevat vestlust:

“Kuule, Maali, kas viimases ravihulgimüüja memos oli midagi selle uue tetratsükliini derivaadi koostoimete kohta trüptamiini, serotoniini, gammaglobuliini ja tritsükliidsete antideptressantide vahel?” “Ah, et midagi oli?” “No, eks ma siis hoiatan, et kõrvaltoimed on võimalikud!”

Seda leheartiklit on täiendatud mõne asjaliku kommentaariga, aga mitte selles pole postituse iva.

On üsna selge, miks härrad ja prouad proviisorid ei soovi käsimüügiravimite levikut väljaspool nende äri. Selge on ka see, miks teine huvitatud pool seda soovib.

Üllitatud artiklis on väidetud, et apteegid on pädevad nõustama oma “kliente” ravimite toime (kaas-, kõrval-, vastutoime) osas.
See on levinud valearvamus.
Tegelikkuses puudub proviisoril vähimgi ettekujutus “kliendi” mikrobioloogilisest hetkeseisust ja tervislikust seisundist tervikuna.
See aga ei ole tegelikult nende toredate inimeste süü.
Probleem algab hoopis sellest, et arstlik kontroll ja juba eos puudulik ning keskendub inimese “ravimisele” sümtomaatiliselt ja etapiliselt.
Ravitakse konkreetset “häda” ja ei pöörata tähelepanu selle “häda” allikale ning tekkepõhjustele.

Täiesti tavaline praktika on see, et “ravitakse terveks” näiteks süda, millega rikutakse kõikide teiste organite tasakaal ja kõrvaltoimetena saavad kahjustatud maks, neerud ja hormonaaltasakaal tervikuna.

Täiesti tavaline ja aktsepteeritav (vastuvõetav) praktika.

Ja siis asutakse sama tulemuslikult ravima näiteks maksa.

Artliklis väidetakse, et …

“Proviisorid ja farmatseudid oskavad anda sellisele patsiendile, kes peab pikalt enne perearsti või eriarsti juurde saamist näiteks valu kannatama, adekvaatset informatsiooni selliste lihtsate ravimite nagu paratsetamooli või ibuprofeeni kasutamise, kõrvalmõjude, üleannustamise ohtude ja teiste ravimitega sobivuse kohta. Need esmapilgul lihtsad ravimid võivad vale kasutamise tagajärjel tekitada ohtlikke maoverejookse või maksakahjustusi. Järelikult hoiavad proviisorid ja farmatseudid ära halvasti lõppevaid juhtusid. Majanduslikus mõttes tähendab see ka rahalist kokkuhoidu erakorralise meditsiini arvelt.”…

Küsimus on aga sellest, et kust ja millele tuginedes sellist nõu antakse, kui üldse?

Kui isegi perearst ei võta vaevaks teha üldvereanalüüsi (mis midagi täpset ei näitagi, et selle alusel saaks õigesti otsustada) ega ole läbi viidud organismi üldist (ja piisava täpsusega kontrolli), et kindlaks teha nõrgad kohad, millele peab tähelepanu pöörama, siis kust peab apteeker selle info võtma, et õigeid soovitusi anda?
Ja kus, lubage küsida on kokkuhoid, kui klient peab end pidevalt eelnevate ravimite manustamisega tekkinud tervisekahjustuste ravimiseks järjest uute ja uute ravimitega jätkuvalt ravima?
Ja ikka jupikaupa, sest ravimisel keskendutakse üksikute sümptomite kaotamisele, mitte tervele organismile.

Raske on mõista, miks ei mõisteta lihtsalt tõde, et inimene on tervik ja kui tervik vajab ta terviklikku käsitlust. Või arvatakse tõemeeli, et erinevad kehaosad ja organid on autonoomsed (sõltumatud) üksused, mida saab ravida tervikust eraldi?

Aga psühhosomaatikast ehk mõni teine kord…

Mõneti kohatu võrdlus, et isegi auto mootorit ei parandata nii, et kui kütusesüsteem näiteks pumba rikke tõttu jupsib, siis lisatakse kütusepaaki raketikütust, mis küll võimsamalt toimib, aga kolvid-kepsud maalähedasele orbiidile saadab.

Kui ühte kehaorganit ravitakse teiste organite tervise arvelt, siis ei saa see mitte kuidagi hästi lõppeda. See, et keemilise kiirstimulatsiooni vältel üks või teine organ paremini tööle hakkab, on ajutine lahendus.

Veel üks kohatu, aga rakendatav võrdlus.
Kui arvuti protsessorit “tuunitakse” s.t. kiirendatakse tema algselt mõeldud kiirusest veelgi kiiremaks, siis toetatakse ALATI tugisüsteeme, milleks on arvuti puhul eelkõige jahutus, et protsessor “läbi ei põleks”.

Kui inimese keemilist tasakaalu ravimitega ühe või teise kehafunktsiooni parandamiseks “tuunitakse”, siis millegipärast tugisüsteemidele (millele vastav organ hiljem toetuma peab) ei mõelda.

Õigupoolest olen mina täiesti vale inimene “õigeid ravimeid” soovitama, sest ei tea “õiget valemit” organismi keemilise tasakaalu tarbeks.

Minu tuttav psühhiaater üritas mulle küll selgitada, et biokeemia on imelihtne ja küsimus on ravimite “välja kirjutamise skeemis ja järjekorras”, aga ikkagi ei mõistnud ma, kuidas tugevad rahustid neutraliseeritakse hiljem tugevate ergutitega, mida vajadusel toetatakse nõrgemate rahustitega, mida kombineeritakse neurostimulaatoritega, et inimene oleks konkurentsivõimeline ja efektiivne riigikodanik. Edukas ja õnnelik.

Kuivõrd inimene on end loodusest kõrgemaks tõstnud, siis peab ta nähtavasti tõepoolest tarkade nõu kuulama ja võtma õigeid tablette õiges järjekorras.

Ja siis võib ta paha kartmata süüa ja juua mida iganes, mida meie kaubandusvõrgus rangetele normidele vastavalt lahkelt pakutakse.

Olge Teiegi terved

____________________________________________________________________________

Vahepeal üks kaunis teaduslik video käärsoole ravist aluseliste substantsidega.

Nõrganärvilistel soovitame mitte vaadata.

_________________________________________________________

Blogimises on vahepeal pikk paus tekkinud. Osalt selle tõttu, et suvi on see üürike aeg, mil väljas viibimine kaalub tubased teod ülekaalukalt üles. Teisalt on tegemist firma blogiga ja selle materjali hulk, mis ei ole kaitstud autoriõigusega hakkab tasapisi ammenduma. Seega oli plaanis avaldatud materjal grupeerida ja paigutada Info sektsiooni meie lehel.

Mõned blogipostitused tulevad siiski veel, sest peame vajalikuks reageerida väärinformatsioonile, mida asjaga kursis mitteolev ennast skeptikuks nimetav Martin on avaldanud blogis nimega www.skeptik.ee

Muhelesin siin ennist, kui lugesin avaldatud mõtteid, aga hiljem muutusin üsna tõsiseks, sest selle info tõe pähe võtmine ei tule küll kellelegi kasuks.

Mees on oma arvamuse kujundamisel aluseks võtnud ameerika spordiarsti dr. Gabe Mirkini väited ja suhtunud neisse täiesti kriitikavabalt, nagu tegemist oleks absoluutse tõega.
Seda on kurb tõdeda, sest hr. Mirkin ei selgita oma hinnanguid ja lihtsalt postuleerib.

Samuti ei viita ta ühelegi allikale, mida ta on sellistele mõtetele tulemiseks kasutanud või kuidas ta üldse nende järeldusteni jõudis.
Vastukaaluks ameerika tohtri väidetele on panna üle neljakümne aasta väldanud (ja ka hetkel teostatavad) laboratoorsed uuringud ja katsed, mis selgelt ja rangelt akadeemiliselt sedastavad, et pH teooria mitte ainult ei ole õige, vaid on ka täielikult nii mikrobioloogiliselt, kui ka füüsikalis – matemaatiliselt tõestatav. Ja seda on sadu kordi kümnetes ülikoolides ja uurimisinstituutides ka tehtud.
Selle teooria täies mahus lahti kirjutamine oleks mitme aasta töö, sest esmalt tuleks olemasolevad uuringute tekstid ära tõlkida, siis tuleks neist koostada adekvaatne uurimistöö ja samuti lisada asjakohased lisa- ja tõendusmaterjalid läbi viidud katsete ja uuringute kohta.
Kuna mul selleks kuluvat 5-6 aastat varuks ei ole ja et keegi ei ole avaldanud soovi seda tänuväärset projekti rahastada, siis on „maakeelne raamat“ seni ilmumata.

Samuti on üheks takistuseks erinevate uurimisinstituutide autoriõigusega kaitstud materjalid, mille avaldamine lisaks selle raamatu ilmumise kuludele veelgi rahalist väärtust juurde. Samuti tuleks arvestada, et Maarjamaa raamatuturg ei ole orienteeritud kitsalt teaduslike teoste massidele müümisele.
Miks selline jutt? Eks ikka selle tõttu, et meie kallis võsapetslikus ärapanemisele madaldunud Eestis ei ole millelgi vähemal piisavalt rasket kaalu nende silmis, kes ei ole ise suutelised ümbritsevat reaalsust piisavalt adekvaatselt jälgima ja hindama ning vajavad ka igapäevates toimingutes issi, emme või tähtsa onu tarka sõna.

Kuna skeptik.ee lehel avaldatud teema on mulle tuttav sügavamalt, kui enamikule Baltlastele, siis lugesin huviga, lootuses näha mõnda tarka järeldust. Kahjuks pidin pettuma.
Jutt käis saunanaiste äraproovitud skeemi järgi ja järeldusteni tegelikult ei jõutudki. Martini järeldus, et asi on „jama“ ei ole ei argument ega fakt.
Mitte miski ei lakka olemast, kui keegi oma puudulike teadmiste tõttu seda uskumast keeldub.
Sama hästi võiks ju väita, et meie planeet ei pöörlegi kiirusega 1600 km/h sellel põhjusel, et muidu oleksime ammu kosmosesse lennanud. Või samaväärne väide, et gravitatsiooni enne selle avastamist lihtsalt ei eksisteerinud, sest see ei olnud piisava akadeemilise täpsusega fikseeritud.

Mul on kuri kahtlus, et meie lehel avaldatud info oli selle tõttu viidatud materjalidest välja jäetud, et meie nimelt teame täpselt, millest me räägime ja suudame seda ka tõestada.
Igaüks, kes asja vastu tõsist huvi tunneb, saab kontakti võtta ja sisustada selle teooria kokkuvõtetega tutvumiseks terve nädala, mis on täis avastamisrõõmu. Ja mitte ainult kuivade teadustekstide lugemisega vaid ka uuringute jälgimisega, mis on dokumentaalfilmi vormis talletatud.
Sest ükski teooria ei oma vähimatki väärtust, kui temast midagi kasu ei ole.
Eesti omariiklus ei ole väga vana. Selle tõttu ei ole paljud mujal maailmas tõestamist leidnud avastused meie rahva laiemale üldusele tuttavad. Selleks kulub oma aeg.

Mis nüüd puudutab ioniseeritud vett, siis rohkem arenenud tehnoloogiaga riikides kasutatakse seda juba ammu nii meditsiinis vähi, diabeedi, allergiate, nahahaiguste jne. raviks. Samuti on ioniseeritud vesi masskasutuse põllumajanduses nii saagikuse tõstmiseks, taimehaiguste vältimiseks, viljade desinfitseerimiseks, kui ka muuks. Täielik mahetootmine ja seda masstoodanguna.

Kuivõrd meie eesmärgiks ei ole vaielda asjatundmatute väidetega, siis jätame siinkohal välistele allikatele viitamise ära.
Soovi korral võime anda teadusasutuste ja instituutude kontaktid, kes on uuringuid läbi viinud. Autorikaitsega seonduvad kulud katab sel juhul tõsine huviline, kes pöördub algmaterjali kontrollimiseks otse allikate poole.
Meie saame jagada ainult seda infot, millele meile õigus on antud.
Siin kohal on kohane üleskutse praktiseerivalt mikrobioloogile, kes teemast huvitub. Uurimismaterjal, mis on meie käsutuses käib meie arusaamisest selgelt üle. Saate adekvaatset infot ja ehk suudate saadu ka lihtsamasse maakeelde panna!

Mis aga puudutab veebilehte Skeptik, siis on selle nimetus selgelt eksitav. Objektiivset reaalsust adekvaatselt tajuvad indiviidid võiksid selle nime võimalikult pea muuta Dogmaatik.ee`ks.

Miks ei ole tegemist skeptikutega võite ise lugeda aadressil Skeptikud

Ükski enesest lugupidav skeptik ei postuleeriks nii ebatäielikku andmestikku kasutades pidevalt, üritades luua dogmasid, mis lähemat uurimist ei kannata.

Pigem jääb arvamus, et tegemist on alaväärsustundega (mis on ravitav), mis sunnib oma nõrka ego argumendivaba lahmimisega turgutama.

Samas võin ma ka eksida, sest sellise propaganda veskid on kindlasti hinnatud nende silmis, kes ei soovi näha inimesi, kes suudavad ümbritsevat mõista ja on selle tõttu raskelt käsutatavad.
Kusjuures armees on selline ajupesu tavaline, sest ükski mõtlev inimene ei pista oma pead käsu peale ahju, ega lähe „targa ja õilsa onu“ käsu peale ükskõik keda tapma, kui nii öeldakse.
Armee meetodist ma saan aru, sest kui võetakse iseseisev mõtlemine ja kriitikameel ning inimlikud väärtused, siis pakutakse vastu patriotismi ülevat ja magusat mett ning plekist plönne.
Veebileht Skeptik aga ei paku mitte midagi.
Kui Martin Luther sooviks rabiks saada ja ta mittesobivaks arvati, siis tahtis ta katoliku kirikuga kõrgel tasemel liituda. Kui ka nemad talle ära ütlesid, siis keeras ta paavstile käki, kui rikkus ära kiriku kõige pühamad sakramendid missa ja muude selgelt reguleeritud toimingute lörtsimise teel.
Oma haavatud ego turgutamiseks lõi ta isikliku kiriku, mis teda siis suures vaevas toetas. Võimekas mees oli. Kahjuks täiesti ebasobiv vaimuliku kutseks. Aga võimekas. Ärapanija, kes midagi ka saavutas, mitte lihtlabane demagoog või sofist.

Lõpetuseks soovin jagada lugu neljast pimedast Hindust, kes polnud elevanti näinud. Lõpuks nad elevandiga ka kohtusid ja teda uurisid.

Esimene sai kinni londist ja oli õnnelik.
Teine põimis käed ümber jala ja ohkas sügavalt.
Kolmas sai pihku kõrva.
Neljas haaras sabast ja sikutas.

Jõudnud koju neilt küsiti, et milline siis elevants ka on?
Esimene tegi suu lahti ja ütles: „Elevant on nagu bambusväät – pehme ja painduv!“
Teine käratas: „Ära valeta! Elevant on nagu suur sammas!“
Kolmas pistis karjuma: „Te olete täitsa lollid! Elevant on nagu kapsaleht!“
Neljas hakkas naerma ja ütles: „Täitsa pimedad! Elevant ei ole midagi enamat, kui tavaline nöör!“

Asi läks lõpuks kurja kakluseni ja kui nad surnud ei ole, siis kaklevad tänaseni.
Kõike kaunist kõigile!

Samas peaks iga pisut mõtlev inimene aru saama, et igasugused liialdused ei saa olla ega hakkagi olema kasulikud. Ja mida suurem on nihe n.ö. normaalse seisundi ja nihkes olukorra vahel, seda kiiremini ja märgatavamalt muutused väljenduvad.

Isegi nii kõva materjal nagu seda on kivi ei talu järsku temperatuurimuutust, vaid puruneb. Miks peaks inimene olema teistest tahketest kehadest erinev?

Kuigi, jah – kordamine on tarkuse ema ja tark toimetamine tema vanaema.

Artiklit saab lugeda, vajutades SIIA

Vastavalt tunnustatud teaduslikule dogmale, toimus muusika loomine väljaspool tsiviliseeritud maailma rangelt reglementeeritult, kasutades harfi ja eriti pidulikel / tähtsatel puhkudel pasunate puhumise teel. Aeg-ajal esines ka inglite korrastatud koorilaulu.

Aastal 1993, said Hulse ja Taylor Nobeli preemia kaksikpulsarite avastamise eest.

Pulsarid saadavad impulssidena välja elektromagnetlaineid. Kui nüüd need raadiovastuvõtjaga kinni püüda on kuulda helisid. Ja mitte suvalist staatilist müra, vaid moodustub kindel ja moduleeruv helimuster.
Kui rakendada harmoonilist analüüsi, ehk siis helilainete sageduse ja faasinihete matemaatilist analüüsi, siis on võimalik nende helilainete põhjal moodustada hologramm. Ja hologramm on vaadeldav ja analüüsitav. Täpselt samamoodi, kui hologramm, mis on koostatud näiteks sümfooniast.

Või minugipoolest kasvõi raske rocki madalsageduslikust intensiivsest helipildist.

Aga ma ei kirjuta seda mitte selle tõttu, et olen käinud kunagi Laste Muusikakoolis, vaid põhjus on muus.

Juttu tuleb hoopis magnettomograafiast, veest, hologrammidest ja laineteooriast. Esmapilgul seost ei paista.

MRI piltide tegemise edukus sõltub aparaadi võimest organismis leiduvat vett üles leida. Ajupildi puhul peab aparaat üles leidma KÕIK üle aju laiali pillutatud veemolekulide tuumad. Ja et prootonid pöörlevad eletriväljas nagu pisikesed magnetid (jah inimene toodab elektrit), siis antakse välise magnetväljaga neile lihtsalt hoogu juurde. See teeb nad kergemini märgatavaks.

Piisava intensiivsuse juures suudab aparaat näha neid kiiresti pöörlevaid “vurre” ja nende tõttu ka kõiki veemolekule, mille baasil saab koostada aju pehmetest kudedest pildi. Nimetagem seda tinglikult magnet-hüdrolokatsiooniks.
Prootonite tantsu tõttu vesi keema ei lähe, aga aju elektrokeemiline tasakaal saab häiritud.

Kui nüüd väline magnetväli nõrgeneb, siis hakkavad mõjutatud molekulid kiirgama, sest aeglustudes vabaneb neist kiire võnkumisega tekkinud energia.
Seda kiirgust saab omakorda kinni püüda ja salvestada ning selle põhjal saab moodustada hologrammi mõjutatud kehaosast. Ja hologrammi saab peensusteni uurida.
Seda tehnikat nimetatakse kvantholograafiaks ja selle tehnika sisu on uurida igasuguste objektide nullpunktivälja kvantfluktuatsioone, mis kannavad endas kogu infot uuritava objekti kohta.
Kasutades kvantholograafiat saab seega täieliku info uuritava kohta. See ei ole seega mitte küsitava täpsusega pilt, vaid infomaatriks, mis sisaldab kogu infot, mida uuritav objekt endas sisaldab. Aju puhul sisaldab hologramm mitte ainult ülevaadet pehmetest kudedest ja aju närvivõrgustikust, vaid ka kogu muu ajuga seotud info. Kaasaarvatud mälu.

Meditsiini seisukohalt on see muidugi tohutu läbimurre, aga n.ö. kodanikuprivaatsuse koha pealt vaadatuna oleks sellise info valdamine ja haldamine meditsiiniväliselt üsnagi karm muutus meie ühiskonnas.

Ülalkirjutatud oli ainult üks näide, kuidas kompleksse adaptsiooniga saavutada suuri läbimurdeid teadmiste suurendamiseks ja nende kasutamiseks nii suureks heaks kui halvaks.

Olge terved!

_______________

VCZCNBRG

Väga lihtsalt!

Tuleb juhtida vesi torustikku, lisada surve ja hoolitseda selle eest, et toru ei oleks sirge, vaid et oleksid tagatud 90 kraadised kurvid.
Igal korral, mil vesi paisatakse suure hooga vastu ettetulevat toruseina, puruneb veeklaster kildudeks.
Ei ole juhus, et kraanivesi, mis on tema struktuuri pildistamiseks külmutatud on alati mingisugune seosetu ja piiritlemata kujundite kogum.

Siinkohal on tarviline teada, et vesi vajab vormi, et täita neid ootusi, mida me temalt eeldame.

Esmajärgus peab ta tagama orgamismi niiskuse (vedeliku) õige protsendi.

Teiseks on vesi see, mis viib meile vajalikud toitained ja muud vajalikud elemendid nende õigesse sihtkohta.

Need on esmatähtsad omadused.

Et sellega toime tulla, peab veel olema vajalik sturktuur ja koostis.

Kui aga veeklaster kildudeks on paisatud, siis seda paraku ei ole.
Selle tõttu on meie eeldused kraanivee omaduste suhtes ülehinnatud.

Et vesi saaks oma struktuuri tagasi, võime seda algul külmutada ja siis sulatada, nagu teeb üks Eestis tunnustatud vee spetsialist.
Paraku on tavaliselt sügavkülmades perele vajaliku päevase veekoguse ladustamiseks ebamõistlikult vähe ruumi.

Lisaks võtab vesi sügavkülmas olles kaasa ka teiste sealpaiknevate toiduainete lõhna (ja maitse), mis ei pruugi meeldiv olla.

Veeionisaator on selles mõttes võrreldav ravitsejaga, et ta mitte ainult ei taasta vee algset struktuuri, vaid annab talle ka sellise elujõu ja omadused, mida pole ühelgi teisel veel peale vabalt voolava allikavee.

On olemas äärmiselt mitmesuguseid veepuhastusvõimalusi, aga ükski neist, ka mitte pöördosmoos ei anna veele sellist elujõudu, nagu teeb seda veeionisaator.

Selle tõttu säravadki ioniseeritud ja mineraliseeritud vee joojate silmad selgelt ning nende närvid on korras.

Palju tervist teile kõigile!

Foto pärineb aadressilt allgirlsunited.com

Saabumas on jällegi päev, mis on pühendatud naistele.

Naistepäev

Eesti naine on ilus, tark ja osav. Vähemasti see osa, kes enda ja lähedaste tervisest hoolib.
On ka üks teine uus eesti naine, kes on äratuntav oma pizzapepu ja burgeripõskede poolest.

Aga eks ole see valdavalt meie kaubandusvõrgus pakutava tagajärg.
Happeline toit ja jook, säilitusained, kunstlikud magusained, toiduvärvid, geenmuundatud produktid jne on meie toidulaual oma kindla koha leidnud.
Ahjaa – tselluliit! Ei midagi keerulist. Kui selle endaga kaasas kandmine ära tüütab, siis on just aluseline vesi see, mis viib kehast seda põhjustavad jääkained välja ja happeline vesi aitab muuta naha siidpehmeks ja siledaks.
See on küll vana info, mis pärineb aastast 1933, kuid räägitakse, et kordamine on tarkuse ema.

Kaunist saabuvat Naistepäeva kõigile!

Vesi on üks kõige müstilisemaid aineid, sest kuigi ta koosneb kahest gaasist, on ta tavatemperatuuri juures ometigi vedelik.
Ja gaasidele ei ole omane selline ühtsus, nagu vedelikele. Gaasid teatavasti hajuvad, mitte ei koondu.

Üksikute veemolekulide erineva suurusega lainepikkused muutuvad teiste molekulide juuresolekul “teadlikuks” ja koonduvad laetud molekuli ümber ning salvestavad selle sageduse. Täpselt nagu magnetofon. Parima digitaaltehnika täpsuse ja selgusega.

See tähendab praktikas seda, et inimkehas toimuv närviimpulsside edasikanne on võimalik ainult tänu veele. Kusjuures vesi mitte ainult ei kanna laineinfot edasi vaid ka võimendab seda. Vastavalt edastatavale infole moodustuvad veemolekulides mustrid, mis sisaldavad edastatavat infot. Need mustrid kannavad endas ülima täpsusega fikseeritud infot. Ja see info mõjub organismile sõltuvalt selle mustrist erinevalt.

Seega – veel on mälu ja pidevalt muutuv struktuur.

Ühes salajases linnas, salajases kompleksis istusid koos kord Nõukogude Liidu tuumafüüsikute helgeimad pead ja teostasid “ajurünnakut” teemal, kuidas aatompomm oluliselt effektiivsemalt masse hävitama panna.
Mõne aja möödudes viidi enamik neist üliraske toidumürgituse diagnoosiga haiglasse. Algatati ülipõhjalik juurdlus, mis pidi paljastama tippteadlaste mürgitaja isiku. Tuvastati täpselt, mida millal, kus ja kellega teadlased sõid ja jõid. Kontrolliti põhjalikult kõike võimalikku ja võimatut.
“Ajurünnaku” ajal teadlastele suupisteid ei pakutud ja ainukene jook selle vältel oli puhas vesi. Asuti siis vett testima ja tuvastati, et on oma keemilistelt omadustelt täiesti puhas ja temas ei ole ühtegi kahjulikku elementi.
Suur oli aga testijate üllatus, kui avastati, et pakutud veel oli elektrilaeng, mille lainepikkus sarnanes kahtlaselt radioaktiivse kiirusega. Ja see vesi oli võetud sama hoone üldveevärgist, mille vesi osutus täiesti puhtaks ja kiirgusvabaks. Ruum, kui “ajurünnak” toimus, osutus täiesti kiirgusvabaks, aga vesi sai just seal kiiritada.
Kust siis tuli see radioaktiivne kiirgus, mis vee üliohtlikuks muutis?
Testitulemuste puhul unustati üks tähtis faktor. Vesi on elus ja suhtleb. Ta mitte ainult ei kuule, vaid ka näeb ja samuti tajub ja tunnetab elektromagnetlaineid. Ja SALVESTAB.
Terve ruumitäis tipptuumafüüsikuid arutas pikalt termotuumaplahvatuse olemuse üle. Nad rääkisid sellest, nad mõtlesid sellest, nad visualiseerisid, nad joonistasid graafikuid ja lainemustreid. Ja vesi jättis selle meelde.

Selletõttu oleks terve mõistuse kohane juua vett, mis ohutu ja energeetiliselt sõbraliku laenguga.
Meis on ligi 70% vett.
Kujutage ette, mis juhtub, kui see sisaldab infot tööstuskemikaalidest, pestitsiididest, kloorist ja ka sellest, et teda on metsiku surve all vastu torustiku nurkasid pekstud.
Veel on mälu.

Suhtugem siis temasse sõbralikult, et ka tema saaks samaga vastata!

Tegemist on Eesti Päevalehe artikliga,  mida saab lugeda Siit.

Raputav lugemine? Või kuidas?